Peale 22 aastast pausi toimus selle aasta 17. juulist – 1. augustini taaskord Inglismaa lõunarannikul legendaarne The Admiral’s Cup, millest võttis osa ka Eesti avamerejaht Nola (EST 773).
Esmakordselt 1957. aastal sõidetud Admiral’s Cup’i peetakse avamerepurjetamise mitteametlikeks maailmameistrivõistlusteks. Iga kahe aasta tagant peetud võistluse üks ajalooline erisus on olnud selles, et võistlus toimub riikide vahel.
Võistlus taaselustati käesoleval aastal ning lisaks riikide esindusele olid tänavu starti lubatud ka jahtklubisid esindavad meeskonnad. Iga meeskond koosnes kahest jahist – üks 36-44 jalane ja teine 44-56 jalane. Kuna Eestist suurema klassi jahti võistluse jaoks ei leidunud, esindas Nola koos Rootsi jahiga Rán, Skype’i asutaja Niklas Zennströmi juhtimisel, Rootsi jahtklubi KSSS’i. Kokku osales regatil 15 meeskonda, teiste seas Austraalia, Monaco, Itaalia, Uus-Meremaa, Hong Kong, USA, Saksamaa, Prantsusmaa ja Holland. Regati tase oli maksimaalselt professionaalne ja esmaklassiline, kohal olid oma ala parimad.
Admiral’s Cup koosnes sellel aastal kaheksast etapist – Esmalt ligi 22 tundi kestnud Channel Race’ist, seejärel neljast rajasõidust, kahest rannikulähedasest võistlusest ning viimase etapina legendaarsest Fastnet Race’ist, mille pikkus oli sel korral 695 meremiili.

Nola meeskond koosneb amatööridest ja professionaalidest, kuhu kuulusis Eleny Kasemets, Tiina-Liina Uudam, Taavet Hindrikus, Juuso Roihu, Lars Koridon, Piotr Przybylski, Hugo Rocha, Aksel Magdhal, Joan Navarro ja Margus Uudam.
Meeskond valmistus võistluseks aasta esimeses pooles Inglise lõunaranniku hoovuste poolest keerulistes oludes. Lisaks treeningpäevadele osales meekond ka Morgan Cup’il (ligi 130 miili, IRC I klassis 3. koht) ja IRC Nationals’il (IRC I klassis 6. koht).
Admiral’s Cup’i seekordsed ilmaolud pakkusid tuult vahemikus 10-25 sõlme, kontrastina paari varasema aasta Fastneti tuuleoludele, kus tuule kiiruseks mõõdeti kohati kuni 40 sõlme. Channel Race toimus Nola jaoks ideaalsetes oludes, keskmise tugevusega vastutuule ning tugevama külg- ja allatuule lõigud, kasvatades paadi kiiruseks 18-19 sõlme. Fastneti peamised väljakutsed olid tormituulte asemel strateegilised ja taktikalised, kus tuli arvesse võtta hoovusi ja muutuvaid ilmaolusi. Fastneti tulemust mõjutas selgelt ka pilkases pimeduses ja tugevas allatuules purunenud A2 gennaker, mille asendusena käiku läinud A4 puri oli ligi kolmandiku distantsi jaoks ebaoptimaalne. Samuti mõjutas tulemust finishisirgel võitlus hoovusega, mis täpselt sellel hetkel ennast ebasobivalt vastupidisesse suunda keeras. Nola navigaator, kes läbinud Fastneti võistlust eelnevatel aastatel vähemalt viis korda, nägi sellel aastal esimest korda võistluse käigus päikest ja tähistaevast, meid saatsid tosinad delfiinid ja langevad tähed.
Kokkuvõttes oli Nola meeskonna jaoks tegemist leebemate olude ja turvalisema võistlusega, kui varasematel aastatel läbitud avamerevõitstlustel Gotland Runt’il, Baltic Sea Race’il ja Malta Middle Sea Race’il kogetud tormised olud. Need ettevalmistavad võistlused andsid aga suurepärase kogemuse meeskonnale purjede arenduse ja valiku, kommunikatsiooni, tormikindla riietuse, turvavarustuse, toitumise, unerežiimi, merehaiguse vältimise jms. osas, et anda Admiral’s Cup’il endast parim.
2021. aasta sügisel paika pandud Nola meeskonna eesmärk, osaleda Fastnetil, sai sellega täidetud, järgnevad eesmärgid on veel defineerimisel. Selle hooaja sisse jääb veel osalemine Malta Middle Sea võistlusel, mille meeskond eelmisel aastal ligi 70 sõlmese marutuule kätte jäädes oli sunnitud katkestama.