Sulev Roosma oma kodus 24.08.2017. a. Foto Heli Tooman

Sulev Roosma oma kodus 24.08.2017. a. Foto Heli Tooman

SULEV ROOSMA – Eesti mereturismi teerajaja, vesiehitaja, sihikindel sadamate turvalisuse eest võitleja, leiutaja ja suur unistaja 

Enne jõule leppis Sulevi hea sõber Jaak Uibu ( D.Sc.) Suleviga kokku kohtumise 27. detsembril. Helistas talle sel päeval, kuid pika helina peale sai teada Sulevi lahkumisest igavikku. Sulev Roosma ehk suurte tähtedega TEOINIMENE suri oma töölaua taga 92. eluaastal. Paar päeva enne oli ta öelnud, et ta on oma materjalid korda saanud ja need arhiivi edastanud.

Sulev oli Kalevi Jahtklubi auliige, Eesti  Vetelpäästeühingu liige, Eesti Sprodiseltsi „Kalev“ auliige. 1954-1994 kuulus ta Kalevi jahtklubi juhatusse.

Sulev oli julge, otsekohene ja õiglust nõudev inimene, kes sai hakkama mistahes valitsemiskorra ajal.  Tema viimaseid  aktsioone kestis aastaid  seoses Muuga sadama plahvatusohtlike väetiste  kehva ladustamise ja hoiuga, suur oli  tema  panus  Tallinna sadamas  Beiruti tragöödia ärahoidmisel.

Kui ei oleks olnud Sulevit, ei oleks tulnud kõne allagi, et Tallinn saab Olümpia Purjeregati kohaks. Pirita jõe suue oli igal aastal liiva nii täis, et ei saanud sisse ega välja. Sulevi väsimatu tegutsemise tulemusel valmis originaalne mudapump, millega Pirita jõesuue puhastati. Sulevi osalusel tuvastati siinsete hoovuste eripära ja projekteeriti muulid, mis hoovuse ja liiva tänini kõrvale juhivad.

Sulev Roosma demonstreerimas kunstiinstituuti pürgiva noormehe üheksa meetri pikkust tööd, millele on kantud kõik Tallinna olümpiaehitised. Foto: Heli Tooman

Sulev Roosma demonstreerimas kunstiinstituuti pürgiva noormehe üheksa meetri pikkust tööd, millele on kantud kõik Tallinna olümpiaehitised. Foto: Heli Tooman

Sulevi juhtimisel viidi mandrilt Muhumaale elektrikaabel ja sealt edasi ka läbi Väikse Väina.  Sulev oli ka Vanalinna päevade üks algataja ja väsimatu korraldaja.  Need on vaid  mõned pärlid Sulevi ampluaast.

Riho Lahi kujundatud Ex librisel hoiab Sulev purjeka roolina peos viiulivõtit. Sulev õppis muusikakoolis klarnetit ja saksofoni. Muusikakoolist sai Sulev muusikaõpetaja kutse ja ta suundus Tallinna Pedagoogilisse Instituuti. Sulevi sõpruskonda kuulusid seetõttu hiljem nii muusikainimesed kui purjesportlased, nii insenerid kui laevakaptenid. Nad on tänulikud Sulevile tema nakatava energia, ületamatu huumorimeele, eeskujuks oleva visaduse, hoolivuse, leppimatuse jpm eest.

Sulev Roosma on Pirita hoidnud oma südames ja tegudes terve oma elu! Ta oli särav isiksus, kellel oli armastav süda, huvi teaduse vastu ja suured teod. Inimesena oli ta väga tagasihoidlik. Lisaks suurtele tegudele oli Sulev Roosmal ka väga hea huumorisoon. Seilata tuleb osata ka miinidega merel!” on vaid üks tema kuldseid õpetussõnu meile!

Sulevi  koolivend Westholmi päevilt  meenutab teda kui  aatemeest ja   leppimatut võitlejat hea, õige ja vajaliku eest. Sulevi sõpruskonda kuulusid nii muusikainimesed kui purjesportlased, nii insenerid kui laevakaptenid. Nad on tänulikud Sulevile tema nakatava energia, ületamatu huumorimeele, eeskujuks oleva visaduse, hoolivuse, leppimatuse jpm eest. Ta oli Eesti II elujõu kongressi 2024 tulihingeline toetaja. Kui miski oli hästi tehtud, olid tema sõnad – „Oled kui Põhjatäht  alati paigas!“

Juhtus nii, et Sulevi esimesest õpilasest sai tema naine. Sulev ütles Saimale vahel, et ainult ühe aasta tantsisid sa minu pilli järgi, mina olen tantsinud sinu pilli järgi 40 aastat“.

Hiljem läks Sulev õppima isa eeskujul TPI-sse vesiehitust.  Sulev Roosma on kogu oma eluenergiaga pühendunud purjetamistingimuste parandamisele Pirital. Mehe igapäevatöö seostus kõige otsesemalt purjetamis-Pirita välja ehitamisega.

Eluohtlik meresõit Pirita jõesuudmes. Keelustatud olid kõik kohalikud ja rahvusvahelised regatid. Foto: Sulev Roosma erakogu

Eluohtlik meresõit Pirita jõesuudmes. Keelustatud olid kõik kohalikud ja rahvusvahelised regatid. Foto: Sulev Roosma erakogu

Sulev alustas purjetamist Kalevi jahtklubis 1949. aastal. Esimese Eesti avamere purjetajana täitis Sulev NSVL meistersportlase normatiivi. Koos TPI purjetajatega taastati ja rekonstrueeriti jaht „Arktika“, millega seilati tollastes võimalustes Kaliningradist Laadogani. Esimese Eesti avamerepurjetajana täitis Sulev NSVL meistersportlase normatiivi. Aktiivselt tegutses Sulev Roosma ka Kalevi jahtklubi seltsielu korraldamisel. Suurima panuse purjetamise arengusse pani Sulev ja tema poolt kaasatud klubikaaslastest meeskond 1958.aastal, mil alustati „mudapumba“ konstrueerimist ja ehitamist. Pirita jõe suue oli lõplikult välja ehitamata ja merele minekut takistas jõe 1,5-1,6 m sügavus. Suuremate jahtidega merele pääsemiseks pidid mehed mastis ja vantides rippudes jahi kreeni ajama, et madalikust üle pääseda. Süvendaja ehitati valmis ühiskondlikus korras klubi kai peal ja tollase kalevi jahtklubi ülema V. Vapperi toetusel. Kusjuures tuleb tõdeda, et Sulevit kutsuti tookord ka NLiidu ühe esinduslikuma jahi Baltika kapteniks, aga ta eelistas panustada purjetamiskogukonna heasse käekäiku ja ohverdada end purjetajana selleks, et teised saaksid purjetada.

Talvel harrastas ta, nagu paljud teisedki, jääpurjetamist, saavutades paljudel võistlustel auhinnalisi kohti. 1954. aastal püstitas Sulev Monotüüp-XV klassis NSVL kiirusrekordi.

Oma töösse suhtumisega valiti ta 1951 TPI purjespordisektsiooni esimeheks. Liitnud üheks meeskonnaks erinevate teaduskondade ja kursuste tulevase insenerid, alustati meresõiduks rikutud laevade rekonstrueerimist, mille tulemusel omakorda saavutati, et avameresõidus oldi aastaid parimad.

Eesti esimene kergsüvendaja „Pirita“. Foto: Sulev Roosma erakogu.

Eesti esimene kergsüvendaja „Pirita“. Foto: Sulev Roosma erakogu.

Suurimaks, kogu Eesti purjespordi ajalugu muutvaks sündmuseks kujunes noorte inseneride baasil esimese linna kommunaalmajanduse ja spordiosakonna loomine. Probleemide lahenduseks  loodi teadusnõukogu 115 inseneriga 8 erialasektsioonis. Eesmärgiks oli luua püsiv laevatatav kanal reisilaevadele ja purjetajatele. Sama meekonnaga uuriti välja juba 1935 probleemiks olnud Pirita supelranna ja jõesuu suurima mure – supelranna hävimise ja jõesuu liivadega mattumise teaduslikud põhjendused ja konstrueeriti 1958 oma jõududega N Liidus kõige moodsam süvendaja Pirita. Seega, valmis unikaalne masin ning loodi Sulev Roosma juhtimisel Eesti esimene vesiehitusorganisatsioon. Süvendaja ehitati valmis ühiskondlikus korras klubi kai peal ja tollase Kalevi jahtklubi ülema V. Vapperi toetusel.

Pikki aastaid oli Sulev Roosma Tallinna Mehhaniseeritud Vesiehituskolonni ülem – Sealt edasi pani Sulev Roosma kogu oma jõu ja energia sellesse, et Pirita jõesuue lõplikult välja ehitada. Ta oli Tallinna Mehhaniseeritud Vesiehituskolonni rajaja ja juhataja alates 1959-1982. Tänu pingutustele suudeti jõesuu kujundada selliseks, et Tallinnas sai võimalikuks korraldada alates 1961. aastast rahvusvahelisi Balti regatte. Nende regattide korraldamine Pirital tutvustas Tallinna lahte, kui üht parimat paika purjetamisvõistluste läbiviimiseks. Pirita olümpiasadama ja muulide väljaehitamine ning 1980. aasta olümpiaregati korraldamine Tallinnas oli juba eelneva loogiline jätk. Suur koormus langes Vesiehituskolonnile olümpiaregati ettevalmistuse ajal, nende töö oli sadamabasseinide süvendamine ja kaldakindlustuse ehitamine.

Esimese kivi Pirita põhjamuulile paigaldas tulevane rahvusvaheline suurmeister jääpurjetamises Helmut Leppik kevadel 1959. Foto: Sulev Roosma erakogu

Esimese kivi Pirita põhjamuulile paigaldas tulevane rahvusvaheline suurmeister jääpurjetamises Helmut Leppik kevadel 1959. Foto: Sulev Roosma erakogu

Tema käe all ehitati välja Tallinna joogivee puhastusseadmed, rajati Laagna tee süvend ja paljud muud objektid ka Saaremaal ja Pärnus. Sulevi juhtimisel viidi mandrilt Muhumaale elektrikaabel ja sealt edasi ka läbi Väikse Väina. Ta korraldas laevaliiklust Tallinnas ja osales Tallinna Linnahalli sadama väljaehitamisel, olles selle peainsener 1988-1996, viies selle rahvusvaheliste reisijateveo sadamaks. Ta on töötanud ka Kalanduse Teadusliku Uurimise büroos 1982-1985.

Sulev Roosma oli ka töörühma juht Tallinna Vanalinna viimisel UNESCO Maailmapärandi nimekirja, sh Vanalinna päevade idee algataja. Koos Bruno Sauliga õnnestus saada suurem summa Tallinna Vanalinna restaureerimiseks. Sulev Roosma sõnad on: „Võib öelda, et pärast olümpiaregatti puuderdasime Tallinna üles!“. 1997.aastal sai Tallinna Vanalinn UNESCO kultuuripärandi nimekirja.

Sulev Roosma on öelnud: „See meeskond töötas ühise idee nimel – anda tagasi inimestele nii olulised väärtused nagu rahvuslik identiteet ja Eesti rahva ühtekuuluvustunne. Vanalinna päevade korraldajad on püüdnud ajaloolistele väärtustele tuginedes pakkuda inimestele elujõudu ja vastupidamise tahet ning teavet, et oleme kuulunud ja kulume Euroopasse. Peaasi on kaitsta oma Vanalinna, et säilitada see ka tulevastele põlvedele.“ Sulev Roosma rõhutas, et UNESCO maailmapärandi linna staatus ja ühinemine UNESCO konventsiooniga tähendab nõuet säilitada Tallinna vanalinna maailmapärandi alana, mille kaitsmisväärtuse üks komponente on selle ühine foon koos merealaga. Kaitseala vööndi laiendamine merele tähendab kohustust avanevate vaadete mõjutusteta säilitamisele.

Hiljem oli Sulev Roosma Eesti Mereturismi Assotsiatsiooni looja aastal 1991 ja selle president. Haarati taas kaasa majandusteadlased,  kes nägid  mereturismi kui uue majandusharu võimalusi. Sadamakohtade hooldamiseks ja ehitamiseks rajas ta 1993 aastal vesiehitusorganisatsiooni „Tetrapood“, mida juhtis tema poeg Matti – kolmekordne EM meister jääpurjespordis.

Viimase raudkivi paigaldas Pirita lainemurdjasse NSVL meister ja aumeistersportlane jääpurjetamises Väino Jürjo juulis 1979. Foto: Sulev Roosma erakogu

Viimase raudkivi paigaldas Pirita lainemurdjasse NSVL meister ja aumeistersportlane jääpurjetamises Väino Jürjo juulis 1979. Foto: Sulev Roosma erakogu

Sulev Roosma on aidanud ka mitmeid seltse, kuid eriti jõuliselt on ta toetanud Merivälja Seltsi Merivälja-Pirita rannikuala väärtuste hoidmisel ja merendusest arusaamisel. Üks väga tore ütlemine seoses Merivälja muuli vahetusse lähedusse sadama rajamise plaaniga oli temalt järgmine “Ega see ei ole Shnelli tiik“. See lause iseloomustas sadama rajamise plaani sedavõrd tormisesse asukohta. Ta selgitas, et antud mereala laineenergeetika ei soosi sadama ohutust ja et lausa 90% mereõnnetustest toimub sadamate sissesõidul. Just sel põhjusel on Tallinna sadamaalad välja arenenud Tallinna lahe läänekaldale, mitte idakaldale, kus puudub võimalus aluste turvalisuse tagamiseks.

Viimasel eluperioodil tegeles Sulev Roosma Tallinna ja Muuga sadamate turvalisuse ja suurõnnetuste ennetamise küsimustega. Ta unistas sellest et Vabariigi Valitsuse juurde taasluuakse merendusnõukogu ja et võetaks tõsisemalt kuulda teadlaste sõna. Ta unistas, et Tallinn areneks jõudsalt edasi merelinnana ja Eesti mereriigina.

Sulevist jäid maha tema juhtimisel rajatud vesiehitused, rajatised ja  meeleolukad vestlused inimeste mälestustes.  Tema teeneid vajasid nii Lennart Meri kui Arnold Rüütel, kuid hilisemad presidendid enam mitte. Talle on omistatud Tallinna Teenetemärk aastast 2006 selgitusega „Tallinna linnamajanduse arendaja, Tallinna rannaalade ja Pirita jõe ning Harku ja Ülemiste järve vesikonna seire, kasutamise ja kaitsmise korraldaja“.

Amet ja huvi on teinud temast ka tunnustatud koduloo uurija. Ta on kogunud Pirita ja selle ümberkujundamise ajalugu, pälvinud oma uurimustega mitmeid tunnustusi. Koostanud väljaande “Pirita koduloo-uurimise ajaloost” I–III käsikirja. Tuleb ära märkida ka tema mahukat tööd Eesti purjespordi ja vesiehituse ajaloo uurimisel. Ülo Vooglaid on öelnud, et Sulev on eelkõige vaimuinimene. Muljet avaldas ka tema järjepidevus ning tehtud tööde ja kogutud teadmiste kirjalikeks materjalideks vormimine. Ja südame valutamine selle materjali maabumisest arhiividesse. See oli tema elutöö. Sulevi suust on kõlanud ka ütelus: “Soiu vähem, elad poole kauem!”.

Purjetaja-karikaturist Evald Pihu tabav joonistus riigitegelaste paigalmarsist 1944–1955 Pirita jõesuudme süvendamisel ja purjespordi arendamisel. Foto: Sulev Roosma erakogu

Purjetaja-karikaturist Evald Pihu tabav joonistus riigitegelaste paigalmarsist 1944–1955 Pirita jõesuudme süvendamisel ja purjespordi arendamisel. Foto: Sulev Roosma erakogu

Sulev oli justkui patroon, kes aitas kõiki.

Ta aitas ka BRUNO O`YA nimelise Eesti Noorte Näitlejate Abistamise Sihtasutuse loomisega. Bruno oli nimelt Sulevi koolivend. Sellise fondi loomise soovi pani Bruno kirja oma testamenti ja et see loodaks Brunost mahajääva varanatukese arvelt – aga Sulev oli selle idee tegelik autor, Ahto Ader täideviia. Sellel ideel on ka eellugu – Sulev palus mul aidata raskustes olevat Brunot, aga et ma oma panusest ilma ei jääks mõtlesgi Sulev välja geniaalse idee, mis kestab tänaseni.  Bruno O’Ya soovis toetada noorte näitlejate õpinguid välismaal. 2005 oli fond loodud, samas ei olnud ei Sulevil ega ka Ahto Aderil aega ja oskuseid fondiasja edasi ajada. Lõpuks leidsid nad Tiina Loki, kes võttis Bruno filmifondi oma juhtimise alla alates 2014. Ning see püha üritus kestab edukalt tänaseni ning on üks PÖFF-i avamistseremoonia osa. Sulev oli selle fondi nõukogu esimees asutamisest kuni PÖFF-ni, st 2005-2014. Esimese Bruno O’Ya fondi stipendiumi pälvis 2014 koduselt lävepakult rahvusvahelisele lavale ja linale jõudmise puhul Tambet Tuisk. Fond tegutseb PÖFF-i raames ja annab stipendiumi noorele filminäitlejale välja igal aastal.

Palju pidime vaeva nägema tema lähedaste sugulastega (fondi loomine ja testament kaevati kohtusse), kes ei olnud testamendi sisuga nõus, üks moment ilmus välja ka Bruno alaealine tütar, kellest meil aimugi ei olud, Bruno ei olnud seda poole sõnagagi eluajal maininud (ta sai lõpuks poole varast), kelle eest kostis Poola saatkond. (Fond: https://oyafond.ee/ Wikipeedias Brunost ja fondist:  https://et.wikipedia.org/wiki/Bruno_O%27Ya)

Tänu taevale, et Sulev Roosma oli ja andis oma eluga Eestile ja Piritale.  Ta võis rahuliku südamega lahkuda, sest midagi ei jäänud tegemata! Kui miski oli hästi tehtud, olid tema sõnad – Oled kui Põhjatäht alati paigas!

Hea  ülevaate  saab lahkunud suurmehe tegevusest Veiko Huuse tehtud intervjuust Sulev Roosmaga   YouTube kanalil: https://www.youtube.com/watch?v=vCsqmdXlXt8&t=26s

PRILLITOOSI SAATELÕIK: https://arhiiv.err.ee/video/vaata/prillitoos-elu-lugu-sulev-roosma

Sulev Roosma pälvis 2021.aastal Eesti Olümpia Komitee teenetemärgi

Sulev Roosma pälvis 2021.aastal Eesti Olümpia Komitee teenetemärgi

Merivälja Aedlinna Seltsi järelhüüe – Külli Kroon kirjutab

Üks väga tore ütlemine seoses Merivälja muuli vahetusse lähedusse sadama rajamise plaaniga oli Sulevilt järgmine: “Ega see ei ole Shnelli tiik!”. See lause iseloomustas kipaka sadama rajamise plaani sedavõrd tormisesse asukohta ja oli väga tabavalt öeldud. Ta selgitas, et antud mereala laineenergeetika ei soosi sadama ohutust (90% mereõnnetustest toimub sadamate sissesõidul). Just sel põhjusel on Tallinna sadamaalad välja arenenud Tallinna lahe läänekaldale, mitte idakaldale, kus puudub võimalus aluste turvalisuse tagamiseks.

Ta rõhutas, et sadama planeerimisel ei ole eskiisi tase piisav planeerimisotsuse tegemiseks.  Ilma sadama eelprojektita ei ole mingil moel võimalik hinnata tegelikke keskkonnamõjusid. Ta õpetas meid, et sadamarajatiste kavandamisel tuleks koondada vähemalt alljärgnevad lähteandmed:

  • sadamakoha merepõhja insener-geoloogilised uuringud (ebapüsivate pinnasekihtide puhul nagu nt voolavad saviliivad, tuleb viia 1 aasta jooksul läbi proovikoormused);
  • sadamat mõjutavad laineenergeetilised arvutused;
  • jääsurve arvutused;
  • Tallinna lahe idakalda litodünaamiline (rändliivade) uuring;
  • mereelustiku ja selle võimalike muutuste uuring;
  • valdavate tuulte suundade ja tugevuse uuring;
  • laevafaarvaatri suuna ja sügavuse valikute analüüs;
  • sadamat kasutavate aluste tehniliste parameetrite analüüs;
  • sadamat kasutavate aluste liikumisparameetrite analüüs;
  • kaide koormusparameetrite analüüs;
  • navigatsiooniohutuse küsimused.

Sulev Roosma rõhutas, et UNESCO maailmapärandi linna staatus ja ühinemine UNESCO konventsiooniga tähendab nõuet säilitada Tallinna vanalinna maailmapärandi alana, mille kaitsmisväärtuse üks komponente on selle ühine foon koos merealaga. Kaitseala vööndi laiendamine merele tähendab kohustust avanevate vaadete mõjutusteta säilitamisele.

Matusetalituselt jäi meelde venna poolt öeldu, et ta võis rahuliku südamega lahkuda, tal ei jäänud midagi tegemata. See iseloomustab teda hästi. Samuti Ülo Vooglaiu poolt öeldu, et ta oli vaimuinimene. Samuti Erki Aaviku poolt öeldu, et ta oli justkui patroon, aidates kõiki, keda sai. Lisaks, ta oli ka riigimees selle õilsamas tähenduses, valutades pidevalt südant Eesti hea käekäigu eest, kuid ka allakäigul moraali ja kasuahnuse pärast.

Muljet avaldas ka tema järjepidevus ja tehtud tööde ja kogutud teadmiste kirjalikeks materjalideks vormimine. Ja südame valutamine selle materjali maabumisest arhiividesse. See oli suur töö.

Sulev Roosma on Merivälja Seltsi jõuliselt toetanud Merivälja-Pirita rannikuala väärtuste hoidmisel ja merendusest arusaamisel. Sulev Roosma on Pirita hoidnud oma südames ja tegudes terve oma elu! Ta oli särav isiksus, kellel oli armastav süda, huvi teaduse vastu ja suured teod. Inimesena oli ta väga tagasihoidlik.

Sealt edasi pani Sulev Roosma kogu oma jõu ja energia sellesse, et Pirita jõesuue lõplikult välja ehitada. Ta oli Tallinna Mehhaniseeritud Vesiehituskolonni rajaja ja juhataja alates 1959. Tänu pingutustele suudeti jõesuu kujundada selliseks, et Tallinnas sai võimalikuks korraldada alates 1961. aastast rahvusvahelisi Balti regatte. Nende regattide korraldamine Pirital tutvustas Tallinna lahte, kui üht parimat paika purjetamisvõistluste läbiviimiseks. Pirita olümpiasadama ja muulide väljaehitamine ning 1980. aasta olümpiaregati korraldamine Tallinnas oli juba eelneva loogiline jätk.

Samuti oli ta Tallinna Linnahalli sadama asutaja ja peainsener 1988-1994.

Soome ristluslaev Delfin Caravela Tallinna Linnahalli sadamas 1990. a. juunikuus. Foto: Sulev Roosma erakogu

Soome ristluslaev Delfin Caravela Tallinna Linnahalli sadamas 1990. a. juunikuus. Foto: Sulev Roosma erakogu

Sulev Roosma oli ka töörühma juht Tallinna vanalinna viimisel UNESCO Maailmapärandi nimekirja, sh Vanalinna päevade idee algataja. Sulev Roosma on Eesti Mereturismi Assotsiatsiooni looja aastal 1991 ja selle president.

Koostanud väljaande “Pirita koduloo-uurimise ajaloost” I–III käsikirja.

Lisaks suurtele tegudele oli Sulev Roosmal ka tark sõna, sõbralik meel ning hea huumorisoon. “Seilata tuleb osata ka miinidega merel!” on vaid üks tema kuldseid õpetussõnu meile!

Sulev Roosma on mereturismi kui riigile tulutoova  majandusharu edendamise eest ja nimel tegutsenud palju aastakümneid, tema koostatud on esimene Eesti mereturismi arengukontseptsioon, ta oli Eesti Mereturismi Assotsiatsiooni loomise algataja ja on olnud selle president alates 1993. aastast.

See pole veel sugugi aga kõik. Sulev Roosma tegemiste loetelu võtaks enda alla mitu lehekülge ja nendest võiks kirjutada mitu paksu raamatut. Ta pälvis esimese eestlasena NSVL meistersportlase nimetuse avamerepurjetamises, võitis NL meistrivõistluste medaleid ja  püstitas ka üleliidulise kiirusrekordi jääpurjetamises Monotüüp-XV klassis. Tal on taskus jahtkapteni paberid ja Kalevi jahtklubi juhatuse liikmena oli ta eestvedaja  jahtklubi seltsielu ja kogu Pirita jõesuu väljaarendamisel. Lisaks sellele ka muusikamees  ja saksofonimängija.

2006. a. pälvis Sulev Roosma Tallinna linna teenetemärgi.

2006. a. pälvis Sulev Roosma Tallinna linna teenetemärgi.

Pikki aastaid oli Sulev Roosma Tallinna Mehhaniseeritud Vesiehituskolonn ülem, tema käe all ehitati välja Tallinna linna joogivee puhastusseadmed, rajati Laagna tee süvend  ja paljud muud objektid, sh ka Saaremaal, Pärnus ja mujal Eestis. Talle kuulub  oluline koht Pirita sadamakompleksi rajamisel, mistõttu sai just Tallinn 1980. aastal õiguse olümpiaregati läbiviimiseks, samuti  Tallinna puhkealasid ühendavate sadamate vahelise laevaliikluse organiseerimisel, linnahalli sadama väljaehitamisel ja selle viimisel rahvusvaheliste reisijatevedude sadamaks.  Ta oli vanalinnapäevade idee algataja ja töörühma juht, samuti juhtis ta töörühma Tallinna vanalinna viimisel UNESCO maailmapärandi nimekirja. Viimased aastakümned on ta sihikindlalt  tegutsenud Tallinna sadamate turvalisuse tagamise nimel. 2006 a. pälvis Sulev Roosma Tallinna linna teenetemärgi.

Alljärgnevalt toome välja veelkord Heli Toomani intervjuu Suleviga

Heli Tooman uurib, kuidas Sulev Roosma oma elu jooksul nii palju teha on jõudnud. Härra Roosma oli lahkelt nõus intervjuud andma oma Endla tänava kodus, mida võiks nimetada ka omalaadseks arhiiviks või isegi muuseumiks. See on otsast otsani täis aastate jooksul kogutud, süstematiseeritud ja köidetud teavet, dokumente, fotosid, filme, kingitusi, auhindu, suveniire ja paljut muud põnevat.  Osa materjale on üle antud linna arhiivile ja spordimuuseumile.

Kas olete Tallinna poiss?

Olen terve elu alates 1932. a. Tallinnas elanud. Vanaisal oli suur talu, vanem poeg sai talu endale, minu isa sai raha ja ostis linna maja.  Esimese uue maja ehitas ta Koidu tänavale. Mäletan, et lunisin end ehitusplatsil käivate autode peale, seal oli bensiini, värskete palkide ja vaigu lõhn, mis mulle väga meeldisid.  Isa oli sadamas ladude juhataja ja kuna telefoni meil polnud, jalutasime igal nädalavahetusel sadamasse vaatama, kas laevad on tulnud. Kui olid, siis tuli tal kiiresti töölised kokku ajada, et laevad tühjaks lastida. Tol ajal polnud ju veel sellist tehnikat nagu praegu, enamus kaupa tuli seljas vedada.  Isa tõi mulle välismaa laevadelt tihtipeale ilusaid ja värvilisi turismibrošüüre, mul on nende klantspaberi lõhn siiani meeles. Mäletan, kuidas vaatasime mustanahalisi laevapoisse, näitasime neile keelt ja kuidas nemad omakorda meile ämbritäie tuhka kaela viskasid. Sellised olidki mu esimesed  kokkupuuted mereturismiga.

Kuidas algas ja kulges koolitee?

Isa ehitas oma elu jooksul üheksa maja, ka selle, kus praegu elan. Siis oli see Paluka, nüüd Endla tänav. Siia lähedale hakati ehitama Westholmi uut kooli, see oli väga liivane koht ja isa noris sealt liiva ka oma maja ehitusele.  Sinna kooli ma siis läksingi ja olin 1940. a. viimaste selle nime all kooli lõpetajate hulgas, kool nimetati ümber  8-ndaks algkooliks, Westholm oli ju kapitalist ja tema nime ei tohtinud enam kasutada.

Edasi läksin Tallinna 22. keskkooli, mille lõpetasin 1951. a. Tegelesin sel ajal spordiga, aga ka muusikaga, õppisin muusikakoolis klarnetit ja saksofoni. Olen selline organiseerija, sel ajal algatasin oma klassi orkestri loomise, millest sai üks linna suurimaid džässorkestreid. Muusikakooli lõpetasin siis, kui olin juba ülikoolis. Muusikakoolis sain aga ka muusikaõpetaja kutse ja üks mu õpetaja suunas mind muusikaõpetaja tööd tegema Tallinna Pedagoogilisse instituuti. Juhtus nii, et mu esimesest õpilasest  sai hiljem mu naine. Ütlesin talle vahel, et ainult ühe aasta tantsisid sa minu pilli järgi, mina olen pidanud sinu pilli järgi tantsima rohkem kui 40 aastat.

Läksin õppima Tallinna Polütehnilisse instituuti (TPI) vesiehitust. Võin küll öelda, et isa oli mulle eriala valikul eeskujuks, nii tema töö sadamas kui ka ehitamisel.

Kuidas sattusite purjetamise juurde?

Sattusin purjetamise juurde tänu oma pinginaabri vennale, kelleks oli tol ajal juba tuntud, hiljem 22-kordne NL meister purjetamises Ants Raud.  Läksime pinginaabriga esimest korda jahtklubisse 1949. a. ja olen seal tänase päevani. Hakkasime koos juba keskkooli ajal ka võistlema. Meile anti sellised pisikesed purjekad. Jahtklubi oli ikka Pirital ja sõitsime sinna jalgratastega. Suvel purjetasime ja  talvel jääpurjetasime.

Ülikooli ajal valiti mind TPI purjetamissektsiooni esimeheks. See oli tore aeg. Kõik tahtsid purjekaga sõitma minna, prorektor, õppejõud, kaasüliõpilased. Kuna olin TPI laeva kapten, siis olid mul olid kõikides teaduskondades sõbrad. Sel ajal läks juba ka tõsisteks võistlemiseks. Olin NL koondises ja osalesin NL meistrivõistlustel.

Viiekümnendate aastate alguses asusime  koos teiste toonaste TPI tudengitega remontima avamere jahti Arktika. Seilasin sellel jahil kaptenina nii pikki miile, kui tollal oli võimalik, Kaliningradist Laadogani. Selleks, et avameresõidupurjeka juhtimisõigus saada, oli vaja neli järku. Selle viimase, kõige kõrgema järgu sai siis, kui oli teatud hulk miile ilma avariita sõidetud. Pean ütlema, et olen õnnelik inimene, mul ei ole juhtunud ühegi inimese ega purjelaevaga õnnetust. Eksam toimus Tallinna merekooli juures ja ma sain sellised jahtkapteni paberid, mis võimaldasid juhtida piiramatu purjepinnaga, st ka väga suuri purjelaevu.

Millised olid esimesed ettevõtmised vesiehitiste vallas?

Hakkasin vesiehitistega tegelema juba ülikooli ajal. Tegemisi kogunes nii palju, et  neljandal kursusel jäi ülikool pooleli. Minu tol ajal hullumeelsusena tundunud ideed Pirita jõesuu süvendamiseks ja väljaehitamiseks asusid toetama purjetajad ja insenerid, tegime isegi oma inseneride liidu. Sellest kujunes esialgu eelkõige Pirita arendamise organisatsioon, aga seda võis pidada ka esimeseks kogu linnamajanduse kommunaalprobleeme lahendavaks nõukoguks. Tallinna teedeehitustrusti juures olevas vesiehituse osakonnas asusin tööle 1958. a.  Meie üheks tööks sai Pirita muulide väljaehitamine.

Mul oli asjade ajamiseks kasutada kiirkaater. Olin aktiivne, suhtlesin paljude inimestega ja sain oma ideede teostamiseks ka tuge. Viisin neid merele, et näidata, mis toimub jõesuudmes. Põllumajandusminister ja ENSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja oli Edgar Tõnurist, kutsusin ta sõitma piki Eesti rannikut ja olukorda oma silmaga hindama. Olin selleks ajaks püüdnud igasugu ministritele tulutult selgitada küll Pirita jõesuudme süvendamise, teiste vesiehitiste ja Eesti kui mereriigi arendamise vajadust.  Tõnurist sai asjast hoobilt aru ja mina sain, võiks öelda, et „hoobilt“ Tallinna Mehhaniseeritud Vesiehituskolonni ülemaks, kellena töötasin 1966–1982.

Selgitasin Pirita jõe süvendamise vajalikkust selgitada ka linnavõimudele. Tallinna linna täitevkomitee esimees Johannes Undusk eraldas jõe süvendamiseks olulise summa.  Pirita jõgi sai süvendatud ja pääs merele vabaks. See võimaldas 1968. a. Piritale tuua legendaarse purjeka  Kihnu Jõnn, kuigi uues funktsioonis – kohvikuna kai ääres. Edasi hakkasime igasugu vesiehitisi tegema selleks, et saada kasumit. Nägin, et palja Piritaga ei ela ära.

Kust kõik need inimesed ja tehnika saite, mis nende vesiehitiste jaoks vajalikud olid?

Olin ka Tallinna purjespordisektsiooni esimees. Kõik need head purjesportlased olidki meie põhijõud. Entusiasm ja usk, et teeme õiget asja, oli suur, edusammud innustasid uusi töid ette võtma. 1958. a.  projekteerisid TPI purjetajad-insenerid ja „Kalevi“ jahtklubi entusiastid süvendaja „Pirita“, millega juba 1. jaanuarist 1959 alustati Pirita jõesuudme süvendamist. Töid teostas samal päeval tegevust alustanud Tallinna Teede- ja Sildade Trusti hüdrotehniliste tööde osakond, mille juhatajaks määrati mind. See on Venemaa kõige odavam süvendaja, mille peal oli bussikabiin, panime selle kokku 5 tunni ja viie kraanatõstega. Venemaal kaalusid süvendajad 100 tonni, neid pandi kuu aega kokku. Olime lollid, ei osanud patenteerida. Oleksime rikkaks saanud.

Tehnikaga olid omaette lood. Meie olime nagu tuhkatriinud, paljude arvates mitte kellelegi vajalikud. Kõik masinad anti põllumajandusse ja ehitusse, meie ei saanud midagi. Siin tuli mu leiutajavaim appi. Kui liikusin mööda asutusi, nägin, kuidas tehnika vedeleb. Ja ma rääkisin kõik need vedelevad asjad meile ära. Kõik need aurikud, kaatrid ja palju muud vajalikku sai välja räägitud ilma rahata.

1964.a. kutsuti meid Saaremaale elektrikaablit merre panema. Laadisime kaablirullid oma praamile, iga rull maksis miljoni ja meid pukseeriti Saaremaale. Saatsin laevu kiirkaatriga Suurupini, siis tulin Tallinna tagasi. Raekoja platsil tuli kolleeg vastu ja ütles, et kuule, su laev on põhjas. Üks reisilaev oli möödasõidul tekitanud suure laine. Meid pukseerivale laevale olid Ukrainast tulnud uued kokad, kes tegid imehäid pirukaid ja kogu meeskond oli läinud alla neid sööma. Rooli jäi üks Ukraina poiss. Kui lõpuks aru saadi, et laev on peaaegu külili, tegi kapten saatusliku vea, keeras järsult laeva, mis ajas kogu meie laadungi ühele poole ja oligi laev põhjas. Jama oli palju, kahju oli väga suur. Tegin Moskvasse kirja ja selgitasin asja nii, nagu oli, et see on tehasest tulnud laev, mille uputas ära pirukasöömine ja vale manööver. Moskvas toimus kohus ja lõpuks läks nii, et meile maksti kõik välja. Vähe sellest, kuna Saaremaale elektri panek oli strateegiline objekt, siis anti meile ilma rahata korralik aurik. Laev tuli ära tuua Liibavi sadamast, ütlesin kaptenile, et ära jumala eest lase laeval Leningradi sõita, siis oleme sellest ilma. Ütle, et meil on väga kiire, oleme nii palju plaanist maha jäänud, et tuleb kohe Virtsu sõita. Saimegi nii. Olime ühe päevaga kordi rikkamad kui enne laeva uppumist.

Muuseas, meie objektiks oli ka Pärnu sadam. Üks insener Rootsist oli kirjutanud oma vennale, et Pärnu sadam on kokku kukkumas. Julgeolek nuhkis selle kuidagi välja ja mind pandi Pärnu sadamat ehitama. Esimene objekt oli see kai, mis eelmiseks suveks uuesti  ehitati ja kus nüüd kruiisilaevad käivad. Kui süvendasime Pärnu Vallikraavi, ütles keegi, et seal seisab endine Virtsu praam, kuna Saaremaale hakkasid käima uuemat tüüpi praamid. Aga see praam oli just tulnud Balti laevaremondi tehasest, see oli nagu täiesti uus laev. Kogusime lastega 200 tonni vanarauda ja saimegi selle laeva endale.

Üheks „tippteoseks“ oli Pirita olümpiasadama ehitus.

Pirita olümpiasadama ehitusele pandi alus 24.06. 1976. a. toimunud ENSV ehituskomitees toimunud nõupidamisel. Samal aastal alustati jõesadama rajamist, kuhu ehitasime 470 m pikkuse kai. Põhitöö jõesadamas lõpetasime 1977. a., mil toimus 29. Balti regatt, aga töid jätkus ka veel järgmisteks aastateks. See oli keeruline ehitus ja pidi tagama kõik selleks, et purjelavadel oleks turvaline tulla, olla ja minna. Iga olümpialaev on nagu Stradivariuse viiul, tehtud igale tipp-purjetajale eraldi, need on hindamatu väärtusega. Aga juba 1977. a. tulid uued ka objektid, sh näiteks Ülemiste järve edelakalda kindlustus, Tallinna Merekaubasadama basseinide puhastamine ja mitmeid teisi töid. 

Kuidas juhtus, et vesiehituste kõrval hakkasite tegelema Tallinna vanalinna restaureerimisega?

Tallinna RSN TK esimeheks ja seejärel MN asjadevalitsuse osakonna juhatajaks oli Albert Norak. Tema oli see mees, kes kaasas mind 1982. a. vanalinna restaureerimisse. See oli suur õnn, et sain oma tegemistega anda panuse Tallinna vanalinna arengutesse. Olin vanalinnapäevade idee algataja ja töörühma juht, samuti juhtisin töörühma Tallinna vanalinna viimisel UNESCO maailmapärandi nimekirja. Käisin pea salaja taksoga Moskvas, et õppida, kuidas saada linna maailma kultuuripärandi nimekirja.

Meenutan hea sõnaga Bruno Sauli, kes oli neil aastatel ministrite nõukogu esimees. Käisime koos tema ja Moskva riigimeestega merel, võtsime neid hästi vastu ja tulemuseks oli see, et saime olulise summa Tallinna vanalinna restaureerimiseks. Võib öelda, et pärast olümpiaregatti puuderdasime Tallinna üles.  Aega võttis, aga 1997. a. sai Tallinn maailma kultuuripärandi nimekirja.

Tegite kannapöörde 1988. a. ning asusite tööle Tallinna Linnahallis?

Pärast olümpiaregatti kerkis üles kriitika teemal, et tegite suure sadama ja nüüd ei lähe seda enam kellelgi vaja. Käidi isegi selline mõte välja, et nüüd tuuakse siia sõjalaevad ja sadam võetakse meil käest ära. Midagi tuli sadama töös hoidmiseks ette võtta. Kuna olin ise kaugpurjetaja, mõtlesin, et paneme käima kaugpurjetamise. Tegutsetud sai aktiivselt ja juba 1990. a. hakkasid esimesed välismaised purjelaevad tulema. Tegime igasugu kirju, ka NSVL peaministrile, selleks, et saada meie 15 sadamat vabaks. Vene ajal oli purjelaevadel võimalik siseneda vaid Tallinna ja Pärnu sadamatesse. Ja need load me ka saime.

Olümpia purjespordikeskuse peainsener oli Voldemar Promet, meie jahil oli ta aga madruseks. Nii  me tuttavaks saime. Kui tema pandi linnahalli juhtima, kutsus ta mind sinna tööle mereturismiarenduse osakonna juhatajaks. See oli ju uus ja põnev väljakutse, asuda edendama Eesti mereturismi.  Võib öelda, et meie osakond käivitas esimesena NSV Liidus mereturismi kui uue majandusharu. Ühe esimese suurema tööna koostasin Eesti mereturismi arendamise kontseptsiooni, kusagil kümme lehekülge.  See on mul siiani alles. Ütlesin, et Pirita ei majanda end ära ja linnahall ka ei majanda ära. Aga majandama hakkavad need siis, kui hakkame mereturismiga raha tegema.

1988 sain linnahalli sadama juhatajaks ja töötasin selles ametis 1996. aastani.  Saime käima koostöö mitmete Soome firmadega. Soomes ehitati luksuslaev, mis hakkas ka meie sadamas käima ja raha siia jätma. See laev tõi meile sisse 20000 soome marka päevas. Oli ikka uhke tunne küll, kui 1990. a. külastas linnahalli sadamat Soome ristluslaev Delfin Caravella ja kui võtsime oma sadamas vastu Rootsi kuninga Carl XVI Gustafi ja kuninganna Silvia nende riiklikul visiidil Eesti Vabariiki aprillis 1992.

Me tõime ju ka legendaarse aurujäämurdja Suure Tõllu linnahalli juurde. Kurdeti, et näed Suurel Tõllul pole kusagil seista. Tõime selle Volliga ilma pikema jututa ära.

Teie algatusel toimus ka Eesti Mereturismi Assotsiatsiooni loomine?

Mul oli palju tuttavaid, kutsusin nad kampa ja ütlesin, et hakkame nüüd üheskoos mereturismi arendama ja raha teenima. Kõik olid nõus, et raha tuleb teenida. Niimoodi me siis Eesti merendusspetsialistide ja TPI teadlaste algatusrühmaga organisatsiooni loomist ette valmistasime.  Eesti Mereturismi Assotsiatsiooni (EMTA) asutamiskoosolek toimus 4.10.1990. ja asutajaliikmeid oli 17.  Eesmärgiks seati Eesti rannikualade, saarte majanduse, elukeskkonna ja looduskaitse küsimuste kompleksse lahendamise toetamine mereturismi arendamise kaudu.

Juhatuse esimeheks valiti Mart Kutsar, seejärel Urmas Arumäe. Alates 1993. aastast olen EMTA presidendiks olnud mina. Tegevdirektoriks on 1990. aastast alates olnud toimekas ja väga tubli Helle Hallika.

Koos Teede- ja Sideministeeriumiga töötasime välja mereturismi arengukontseptsiooni aastateks 1991−2010, mille esimese etapi eesmärgid sadamate arvu ja külastatavuse osas saavutati juba 1998. aastaks. Kuni 1990 oli 50 aasta jooksul külastanud kaht avatud sadamat, Tallinna ja Pärnut, vaid kaks avamerejahti. 1997. a. külastas Eesti 40 sadamat juba 8316 alust 31335 harrastusmeresõitjaga ja käive oli 62 miljonit krooni.

Mereturistide teenindamine on loonud hulga uusi töökohti ja toetanud rannaelu edendamist. Mereturism on olulise teemana lülitatud riiklikku arengukavasse „Eesti merenduspoliitika 2012−2020“, samuti Eesti Riiklikku turismiarengukavasse 2014−2020. Koostöö tulemusel valmis „Väikesadamate Võrgustiku kontseptsioon 2014−2020“, eesmärkideks on seatud, et aastaks 2020 on Eestis vähemalt 50 väikesadamat, mida külastab vähemalt 20000 alust. Mereturismi assotsiatsioonil on kanda olnud oluline roll mereturismi tähtsuse esiletoomisel ja edendamisel ning mereohutuse eest seismisel. Oleme aastate jooksul esitanud arvukalt ettepanekuid merendusalase seadusloome arendamiseks ja merendusalaste tegevuste koordineerimiseks, samuti koostöö tõhustamiseks erinevate ministeeriumide, ametite ja organisatsioonide vahel.

Milliste teemadega tegelete praegu?

Viimased kümme aastat olen kogu oma tarkuse ja jõu pühendanud meie sadamate, eelkõige Tallinna ja Muuga sadamate turvalisuse ja suurõnnetuste ennetamise küsimustele. Koostatud on põhjalikud teadusuuringutele põhinevad materjalid. Olukord on tõsine ning olen järjekindlalt püüdnud neid ohutegureid esile tuua ja selgitada meie riigijuhtidele ja poliitikutele. Lühidalt on kajastatud üht, suurkatastroofiga lõppeda võinud õnnetust, mis toimus  26. 03.2006. Vähesed mäletavad, et meie presidendi Lennart Meri matmise hetkel „süttis juhuslikult“ Muuga sadamas väetiselao  konveier, 200 meetri ulatuses olid lausleegid. Õnneks olid ohtlikku keemia hoidmiseks mõeldud galeriid sel hetkel tühjad. Nende teemadega tegelemine on nõudnud kogu mu aja ja energia, aga jätkan seni, kuni jaksan.

Olete olnud suur leiutaja, aga ka suur unistaja. Millest unistate praegu?

Mul on ka praegu leiutiste ideid, aga neid ei saa ju välja käia, ideid on kerge üle võtta.  Ja unistusi jätkub ka. Näiteks unistan sellest, et Eesti Vabariigi 100 sünnipäeva tähistamiseks võiks toimuda uhke mereparaad, mille kulminatsiooniks oleks merest tulede säras „välja plahvatav“ hiiglasuur Neptun. Selle idee sain siis, kui panime Muuga lahele veetoru, 400 m tuli ühe ööga vette panna. Panime dünamiidi laengud ritta ja tegime paugu, toru läks kohe järele. Sel hetkel, kui pauk käis, panid piirivalvurid meile prožektorid peale. See oli fantastiline elamus, vesi oli pimedas öös 100 m kõrguselt valgustatud. Ja kujutage ette, kui sealt tuleb nüüd Neptun välja!

Unistan sellest, et Vabariigi Valitsuse juurde taasluuakse merendusnõukogu ja et võetaks tõsisemalt kuulda teadlaste sõna. Unistan ka sellest, et suudetakse leida võimalus, kuidas ühendada Peipsi järv Musta ja Balti merega. Koostasime 2000. a. koos Lennart Merega tema Hõbevalge teekonna põlistamiseks kaardi, kus ka see veesõidutee peal. Mul on ka selline idee, et kuna lüüside ja tammide ehitamine on tohutult kallis, siis  võiks Pihkva järvele laevade läbipääsu tagamiseks ehitada hoopis tõstuki. Ehk kunagi saab taas jõge mööda ka Pärnust Pihkvani sõita.

Unistan veel sellest, et meie presidendi abikaasa võiks olla Eesti mereturismi patrooniks, see annaks uue kaalu ja jõu mereturismi kui meie riigile väga olulise majandusharu edendamiseks. Unistan, et Tallinn areneks jõudsalt edasi merelinnana ja Eesti mereriigina. Selleks on eelkõige vajalikud turvalised, heas korras, kättesaadavad ja köitvad sadamaalad. “Soovin tarku otsuseid ja tahtmist nende elluviimiseks!”

Suvekodus Viimsis poja 50 aasta juubelil 30 juulil 2017. Foto: Sulev Roosma erakogu

Suvekodus Viimsis poja 50 aasta juubelil 30 juulil 2017. Foto: Sulev Roosma erakogu

Sulev Roosma 18.02.1932- 27.12.2023

Kalev Vapperi, Ahto Aderi, Jaak Uibu, Claudius Roosma, Ain Roosma ja Merivälja Seltsi järelhüüetest ning intervjuudest kokku kirja pannud Piret Ausman.